Blogi

Pärast hinge ning kuuluvust hästi toitnud laulu- ja tantsupidu on nüüd aeg analüütiliselt käsitleda ühiskonda raputanud pangasaladuse küsimust. Õiguskantsler tuvastas oma 1. juuli kirja kohaselt, et mitmel juhul on erinevad riigiasutused küsinud ja saanud juurdepääsu pangasaladusele ilma selge ja konkreetse seadusliku aluseta. Finantsinspektsiooni õiguskantsleri kirjas küll ei mainitud ja me selliselt pangasaladusega ka ümber ei käi, kuid peame siiski vajalikuks sel teemal kaasa rääkida, sest tõstatatud probleem on vabaduse, finantsstabiilsuse ja süsteemide kontrolli vaatest ülioluline.

Pank on pangakonto küsimuses inimese peamine partner. Sellises suhtes on võtmetähtsusega vastastikune usaldus, sealhulgas kindlus, et pank oleks maksejõuline eile, täna ja homme. Isegi finantsiliselt kõige tervemal krediidiasutusel võivad tekkida raskused, kui kliendi usaldus mõraneb ja hoiustajate raha hakkab pangast massiliselt välja liikuma. Mitte juhuslikult ei ole näiteks rahapesu tõkestamise esmane kaitsevall jäetud pankadele ja finantsvahendajatele, et toetada finantsstabiilsust ning nendes piirides aidata kaasa rahapesu tõkestamisele.

Põhiseaduse kohaselt on meie riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning igaühel on õigus eraelu puutumatusele. Need väärtused on aluseks ka pangasaladuse raamistikule. Pangakonto on inimese peegeldus just kõrgelt digitaliseeritud ja sularahata majanduses nagu Eestis. Kui kodu on kodaniku kindel füüsiline kants ja pelgupaik, siis pangakonto on täpselt sama "iseoma" rahalises mõttes. Seetõttu tuleb kõike pangakontodesse puutuvat käsitleda riigil äärmiselt hoolikalt, konservatiivselt ja õiguslikult kõrgeimate standardite järgi. Finantsjärelevalvajatena oleme viivitamatult trahvinud panku, kui on ilmnenud lõtv suhtumine pangasaladusse. Õnneks on sellised juhtumid pankade enda poolt olnud äärmiselt harvad.

Eesti riik on rajatud vabadusele, mitte algoritmidele

Kõlavad tõsiseltvõetavad argumendid, et tehnoloogia peaks olema kuritegevuse vastase võitluse teenistuses. See on tõsi, aga see ei tähenda, et tehnoloogilise arengu tõttu peaksime loobuma vabadusest. Põhiseaduse kohaselt ei ole eestlaste riik rajatud bitile, andmeaidale ega tehisarule.

Kaasaegse arvutusvõimsuse juures on ka finantsjärelevalves võimalik finantsstabiilsuse eesmärgi saavutamiseks panga laenuportfelli kvaliteeti hinnata mitte panga aruannete, sisemiste protsesside, stressitestide ja intervjuude alusel, nagu see praegu käib, vaid koondades finantsjärelevalve enda poolt kokku iga laenuvõtja kohta massandmestik otse erinevatest riiklikest ja muudest andmebaasidest. Nii saaks finantsjärelevalve ise määratleda üksikklientide krediidiriskid pankade asemel ehk asuda aktiivselt riigina eos juhtima üksikute pankade laenuportfellide kvaliteeti. Näiteks selleks, et paremini tagada panga maksejõulisus ja seeläbi toetada finantsstabiilsust. Ometigi ei ole vähemalt Euroopas ja muudes sarnase õigusruumiga riikides taolisele teele asutud, sest meie ühiskonnad on rajatud vabadusele. Vabadus tähendab kõige muu kõrval võimalust eksida ja teha vigu.

Mida suurem andmeait, seda vägevam kontroll aidamehe üle

Infotehnoloogiliste lahendite laiemat kasutamist avalikus sektoris ei tasu samas välistada, sh juhtudel, kus riivatud saab kodanike eraelu. Mida olulisem on eraelule ja ühiskonnale tervikuna taoline süsteem, seda arenenum ja sõltumatum peab olema riskikontroll selle (riigi) hallatava süsteemi üle. Võrdluseks võib tuua erasektori praktika, kus finantsjärelevalve käsitleb pankadega regulaarselt IT-süsteemide riske nõudes neilt suurt tähelepanelikkust ning investeeringuid riskide juhtimiseks. Need riskid puudutavad küberründeid, süsteemi hangumisi ja arendusvigu, andmetöötlust, andmekadu ja lekkeid, taasteplaane, "pilvede" kasutamist ning muid edasiandmisega ja inimfaktoriga seotud riske.  

Finantsinspektsiooni kogemus näitab, et avalikke ülesandeid täidavad kõige paremini mitte masinad, vaid kindlalt, professionaalselt ja avatud meeltega tegutsevad inimesed. Minu arvates ei tohi riik teha vähemalt finantssektoris tehnoloogilisi katsetusi, mis selge õigusliku aluseta kompavad kodanike vabaduste piire, sest see ohustab kodanike usaldust kogu finantssüsteemi ja selles osalejate vastu. Õiguskantsleri järeldusi arvestades tuleb nüüd rahvast esindaval parlamendil otsustada laias laastus edasine tee vabaduse ja seadusjärgsete eesmärkide tasakaalu leidmiseks.
 

Artikkel ilmus Postimehes.